Sel korral kui me ema, Mare ja Tobiga verandal kohvitasime ja hiljem meie valdusi inspekteerisime, käisime ka ühtlasi kasvuhoones. Külvasin sinna varakevadel tilli ja nüüd olid poisid juba nõnda pikaks sirgunud, et hakkasid tomateid ja kurke segama. Samal ajal kui ema Marele tillivarsi kitkus, kurtsin mina, et oleme hädas mustade sipelgatega, keda sel aastal on kasvuhoones lausa massiliselt. Marel oli nõuanne kohe varrukast võtta. Nõgeseleotis! Panin Marele paberkoti tillivihaga rattale lenksu otsa ja läksin rahulolevalt muheledes tuppa.
Paar päeva hiljem kitkusin suure sületäie nõgeseid ja kuigi mul oli plaan need oma metsluikedest vendadele särkideks kududa, panin nad hoopis terveks pikaks päevaks veega likku.Õhtul kastsin kogu sipelgahotelli korralikult imeleotisega üle. Loomakesed ei olnud rohkem häiritud kui muidu märjaks saades, kuid paari päeva möödudes avastasin, et basiilikute ümbrusest oli igasugune liikumine kadunud. Kurkide peenral neid siiski oli, kuid tunduvalt vähem kui varem. Varsti ootab neid järgmine valing. Valu punanahkadele!
tekst ja pilt: Signe
mullid: Jüri
