Aug 16, 2012

Ilus suve lõpp



Ma võin julgelt tunnistada, et ootan juba natuke sügist. Just nii parasjagu, et jaheduse peletamiseks kodus teed juua ja sooje sokke kanda, õhtuti tulede valgel linnas jalutada ja süüa näiteks rubiinimoosi krõbeda saiaga. Ja teinekord õhtul maal olles pliidi alla tuld teha - mis saaks olla mõnusam!

Naudin pesukausiga aiamaal käimist ja seal silma järgi kilo peeti, kilo porgandeid ja samapalju sibulat mullast üles sikutada, lõigata noaga suvikõrvitsapuhmastest läikiva koorega vilju, noppida sületäite viisi õitsema läinud tillioksi, lõhnavat peterselli ja otsida Jüriga kurke. Seejärel õues kõik saadused puhtaks pesta ja köögis nendega tegutsema hakata. Pole siis ime, et paari päevaga ilmub köögilauale ligi kolmkümmend purki värskelt marineeritud kurkide, purki pistetud säravlilla borši, peedisalati ja rubiinimoosiga (minu hiljutine superleid: punase sõstra želee..mmm...)

Ja peale suurt hoidistamist võtta mõnusat sooja dušši õues, sooja augustipäikese ja pehme tuule sees, sametine muru varbaid silitamas, lootes, et ükski ootamatu külaline kohe-kohe õue ei kipu, panna selga pidulikud rõivad ja sõita Põhjaka mõisa pulma-aastapäeva õhtusöögile!

Ma olen kõik see aeg, kolm aastat, tulihingeliselt Põhjaka-rahva tegemistele kaasa elanud ja sinna igatsenud ja alati on tulnud midagi vahele või pole olnud piisavalt eriline hetk. Aga pulma-aastapäev on eriline ja Põhjaka on ka väga eriline. Seal oli nii, nagu ma umbes ette olin kujutanud. Oli õhku ja avarust ja läbi vanade, värvist puhtaks nühitud aknaraamidega suurtest akendest mõisa sissetungiv päike oli suvine ja soe. Inimesed Põhjakas olid (nii teenindajad kui külalised) armsad ja avatud, lauale toodud piimapudelis morss oli külm ja pidulik, toit oli lihtne, ilus ja võrratult maitsev ja magustoit viis keele alla! (Ma olen armunud!)








Ja Jüri on mulle armas...


Feb 9, 2012

Kindakuduja tütar ja hr Pakane


Elas kord ühes pisikeses külas, ühes toredas tarekeses proua Kindakuduja. Nagu nimest järeldada võite, oli tema suureks hobiks, võiks isegi nimetada elustiiliks, kinnaste kudumine. Temaga koos elasid selles metsade ja viljapõldude keskel peituvas tarekeses ka tosin musta kassi ja suur koer.

Kindakudujal oli ka tütar, kes elas Heade Mõtete linnas ja oli juba lühikese ajaga harjunud linnakorteri mugavustega. Ta oli rahul keskkütte soojaga. Kui jahe hakkas, keeras tüdruk radiaatorit kuumemaks, tõmbas jalga soojad sokid, keris end paksu teki sisse ja vaatas läbi akna tihaste sekeldamist söögimaja ümber. Õhtuti ronis ta silmini kuuma vahusesse vanni pokaali veini ja armsa abikaasaga.

.

Ühel ilusal päikesepaistelisel hommikul sai aga proua Kindakudujal kudumisest villand. Ta pakkis oma pisikese pruuni kohvrikese ja sõitis ära. Pealinna. Ühtlasi kamandas ta oma tütre maale, tarekese ja selles elavate pudulojuste eest hoolt kandma.

.

Kindakuduja tütar saabus kodukülla, mille paari tunni eest oli vallutanud härra Pakane. Härra Pakane oli vana õel mees, kes oli saabunud Siberist ja alistanud oma retkel tuhandete kilomeetrite viisi võõraid maid ning hoidis neid oma jäises haardes. Nüüd oli ta omadega eelpoolmainitud külla jõudnud ja otsis peatuspaika.

Tuba oli külm-külm. Vanasse rehitarre imbus jäist õhku igast aknavahest, uksepraost ja hiireurust. Kindakuduja tütar pani kätte oma paksud kuldsed puutoomise kindad (ikkagi Kindakuduja tütar!) haaras puukorvi ja jooksis rehealla, kuhu proua Kindakuduja oli kogunud oma küttevarud. Halud olid suured ja rasked. Kindakuduja tütar ladus korvi puid täis ja, kogu oma jõuvaru kokku võttes, venitas korvi kööki.

Köök oli suur ja pliit oli suur. Vana köök kahe tugitooli ja ümmarguse lauaga oli pere lemmik juba ammustest aegadest. Siia mahtus korraga palju rahvast. Nädalavahetuseti, kui proua lapsed kodus olid, istuti siin õhtuti koos ja muljetati. Proual oli oma isiklik tugitool. Kui teda parasjagu köögis ei olnud ja keegi salamahti tema toolile julges istuda, oli ta sealt jalamaid kadunud, kui magamistoast proua kohvinäljaseid samme kostus. Kindakuduja tütar, kui pere kõige suurem külmavares, tavatses istuda küdeva pliidi ees pisikesel pingil. Teise tugitooli pärast käis pidev kes-ees-see-mees võistlus perepoja ja proua väimehe vahel. Perepoja sõbratar istus harilikult perepoja süles, kuhu iganes see viimane ka istuma ei juhtunud.

Tol päeval aga, nagu juba mainitud sai, oli kogu elamine härra Pakase poolt maha jahutatud. Tütar tegi pliidi alla tule ja soojendas kuumava pliidiukse ees oma külmunud sõrmi ja varbaid. Köök sai korraks soojem, aga jahtus maha samal hetkel, kui pliidisiiber kinni lükatud sai. Uue raske korvitäie puid vedas Kindakuduja tütar tuppa ja tegi tule proua magamistoa ahju. Sooja saamiseks mässis tüdruk end teki sisse ja surus selja vastu sooja ahju. Viimasena küttis Kindakuduja tütar perepoja ahju. Perepoeg ise viibis sel hekel välismaal. Õhtul puges üksildane neiu paksu pidžaama, kahekordsete villaste sokkide ja kass Käpikuga voodisse kolme teki alla ja uinus külmetava ninaga.

Samal ajal luusis härra Pakane külas ringi. Ta kolistas mahajäetud taludes, hulkus piki jõge ja hirmutas kährikuid ja jäneseid. Vanadel majadel rõhus taat katuseid ja käis akende taga tubadesse külma sisse puhumas, pidades peenikest naeru.


Järgmisel hommikul ärkas Kindakuduja tütar selle peale, kui suur koer oma külma nina vastu tüdruku külma nina pani. Kui neiu voodist tõusis ja termomeetrit vaatas sai ta aru, et aeg on kuulutada härra Pakasele sõda!

Kindakuduja tütar lippas õue. Päris lippamiseks seda muidugi nimetada ei saa, sest Kindakuduja tütar oli moondunud Kubujussitariks, et olla Pakasele võrdne vastane. Ta oli otsustanud puid hoopis puukuurist tuua, et säästa rehealuse varusid, sest teinekord olnuks näiteks liiga pime ja hirmus, et õue puude järele minna. Ja üks teine kord olnuks pärast mitmepäevast lumetuisku keeruline puukuuri leida.

Paha pakasetaat oli aga vingerpussi mänginud ja kuuriukse maad ligi vajutanud ja kinni külmutanud. Algul proovis tüdruk heaga ja meelitas kuuriust – ei midagi. Siis rakendas ta lisaks heale sõnale ka natuke jõudu. Ikka ei midagi. Siis tõi Kindakuduja tütar kirka. Ja raius ukse maa küljest lahti, uksele liiga tegemata. Kuuri puud olid hoopis kuivemad ja kergemad. Neid tassis tüdruk tuppa kohe viis korvitäit ja ladus kööki korraliku riida.

Kui pliidi all taas tuli praksus, hakkas Kindakuduja tütar sõjaplaani pidama. Kõigepealt otsis ta üles vana paksu jope ja kattis sellega reheall oleva veekraani, et härra Pakane joogivett ära külmutada ei saaks. Keldris laotas ta uksele teki ja lülitas sisse elektrilise soojenduse – toiduvarude kaitseks. Siis kindlustas neiu oma kodu, laotades tekke ja patju uste ette maha, kustkaudu muidu külm sisse roomas. Oma voodi vedas ta akna alt soemüüri ja ahju nurka, et härra Pakane otse aknast tema peale oma kurja ja jäist hingust ei puhuks. Rehealuse Musta Kassi armeele keetis tüdruk tanguputru, mille kõrvale pakkus sooja piima. „Kosuge mul, liitlased,“ sosistas ta tasa, kui kassid auravat putru ahmisid. Samuti riputas ta rasvatihastele õue pekki ja söötis täis suure koera suure kõhu, kellega ta iga päev jalutamas käis. Nii trenni mõttes.

Saabus nädalavahetus, mille käigus külastas Kindakuduja tütart ka tema abikaasa. Ühiselt köeti sõprade juures saunas ihud eelseisvaks sõjaks kuumaks. Järgmisel õhtul istus suur seltskond suures köögis ümmarguse laua taga ja mängis lauamänge. Vanahärra Pakane seisis vaikselt õues ja piilus köögiaknast sisse. Ta teadis, et edasine ei saa kohe mitte kuidagi tema kasuks pöörduda. Ümber laua istusid naljatades kuus noort ja tugevat meest, kaks veetlevat ja kavalat naist ning laua all puhkas rahumeelselt suur koer. Pikalt seisis härra Pakane akna all, pikalt mängisid noored. Mida kauem kestis mäng, seda kurjemaks sai härra Pakane ning pobises vandesõnu oma pikka hõbedasse habemesse. Sellel ööl näitas termomeeter köögi aknalaual miinus kolmkümmend ja kaheksa.


Seda härra Pakane siis ei teadnud, et sõda sai peetud juba selsamal ööl. Soojus, mida noortest sõpradest, nende lõbusast koos olemisest ja ühisest naerust kiirgus, oli vanataadile hoop südamesse. Hommikuni istus ta vana õunapuu all pingil ja pidas plaani.

Päikesetõusu eel kostis rehealt kassiarmee hirmsat sõjahüüdu. Tormasid kõutsid kui üks mees, eesotsas kõige pisemat kasvu vapper kindral Nööp, rehealuse väravaid valla lüües õuele. Tiigrihüpetega olid nad härra Pakase mantlis kinni, lüües küüsi talle kintsudesse. Ehmunud külmavana tõusis kiirelt lendu, vihased kassisilmad teda saatmas. Nüüd tabas teda õhus väledate tihaste hiigelparv, kes vanamehe kuube kui priskesse pekitükki nokad sisse lõid. Segadusse aetu kaotas põgenedes suuna ning jäi üle puukuuri ja keldrikatuse tuisates õnnetult oma hõbehalli habet pidi harjalaua külge lõksu. Nüüd ei olnud enam pääsu! Viimase löögi otse keset härra Pakase tagumikku andis kotkamõõtu ronk, kes Kindakuduja tütre tegemisi juba pikalt vana remmelga ladvast jälginud oli ja kellele seesugune hirmuvalitsemine härra Pakase poolt sugugi nokkamööda polnud. Hoop sai niivõrd tugev, et pakasetaadi vana habe keskkohast katkes ning habemeomanik suure kaarega tuhatnelja otse Siberi suunas tagasi lendas. Viimasena jõudis toast välja suur koer, kes hilinemise pärast pisut piinlikkust tundes saatis teele veel paar hoiatavat haugatust.


Tasapisi andis külm järele. Kütma küll pidi, kuid palju tagasihoidlikumalt kui varem. Kindakuduja tütar sai öösiti hakkama ühe tekiga ja ei pidanud enam vajalikuks magama minnes sokke jalga panna. Näppe, mida enam ei olnud tarvis sooja saamiseks pliidiukse ligi hoidma, sai nüüd kasutada villapesuks ja koogi küpsetamiseks ja roosipusade meisterdamiseks. Ja lõpuks sai proua Kindakudujal ka pealinnast villand ning tuli jälle koju tagasi.

Vaatame, härra Pakane, kas julgete veel kunagi oma jalga meie õuele tõsta...


Aug 1, 2011

Kurgihooaeg




Sada kurki

pandi purki,

et saaks lapsed

hapukurki...

Üks neist sajast

väiksest kurgist

järsku plehku

pani purgist.

Lipsas, lapsed,

teate kuhu?

Kuhu mujale,

kui suhu!

U.Leies

Reedel marineerisime kurke, laupäeval marineerisime kurke, pühapäeval marineerisime kurke.

Kui kellelgi on veel isu kurke marineerida, siis küsige toorainet minu käest. Suvikõrvitsat on ka:D


Jul 16, 2011

Kes jaanipäeval ringi tõmbab, see karusepäeval rinnuni rohus




Kevadel tegi Sven mootorsaega imet ja võlus meie pesunööride kõrval laiutavast üüratust ungari sireli põõsast välja mõnetüvelise puu. Ühtlasi harvendasime ka siit-sealt harilikke sireleid ja leedreid. Oksi sai üksjagu ning nende äravedu omaette pereüritus. Said veetud kartulimaa serva pinumaale. Aga kuna korraga põletamiseks oli neid ohtlikult palju, ladusime oksad sõõrina ümber lõkkeplatsi, kõik ilusti kimpudena ja ühtpidi, et lihtsam lõkkesse visata oleks, kunagi.

Aeg läks. Jaanipäev, mis oleks olnud suurepärane võimalus korralik tuli üles teha, läks samuti. Ja mitte kodus, vaid mööda muud Eestimaad.

Neljapäeva õhtul haarasime härjal sarvist, täpsemalt muidugi haaras Jüri trimmerist. Pinumaast lõkkeaseme ja oksapärjaga oli saanud violetne paradiis. Praegu võib see kõlada kui vabandus ilmselgelt hiljaks jäänud niitmisele, kuid vaatepilt oli tõesti kaunis: päikeseloojangu taustal kõrguvad helelillatupsulised ohakad, mets-kurereha lopsakad puhmad, valged raudrohud, sihvakad timutid ja keraheinad, kuninglik põdrakanep, kõik põimitud läbi lokkavate harilike ja aed-hiirehernestega, sekka mõned valged mesikad... Kõik harmooniliselt toon-toonis nagu piinlikult täpselt planeeritud püsilillepeenar.






Paradiis polnud see aga Jürile. Ausalt öelda võttis see tal naha märjaks. Töövõtted trimmeriga on tal sama osavad nagu kunagi olid mu isal vikatiga - liigutused ühes rütmis ja jõulised, maha jäid korralikud heinavaalud. Kui juba lõkkeasemele oli võimalik ligi pääseda, asusin kõrgest tihnikust oksi välja kiskuma. Tegevus oli nii väsitav, aga polnud õigust viriseda ka - ikkagi iseenda tegemata töö. Tegime tule üles ja andsime lõkkele aina hoogu juurde. Tõin väsinud Jürile pudeli külma õlut, istusime puuvirna otsas ja vaatasime ahnet tuld. Nii tore oli.

Erinevate põllutaimede ja umbrohtudega on mul soojad suhted. Toon vaasi pojenge koos naadiõitega, jätan peenrasse õitsema uhked üheksavägised kui kollased küünlad. Juba lapsest saati on mulle meeldinud meie õue kattev rohuvaip. See pole mitte kunagi olnud korralik, harilik muru. See on taluõue muru valge ristiku, võilille, koeratubaka ja teelehega. Aiamaa murus on põldmünti ja paiselehte, õunapuude all on meil kevadeti meri siniliiliatest ja kannikestest, vana kaevu ümber pehme vaip kollaste õitega hanijalast, pinumaani viib uimastav rada lõhnavast kummelist. Unistuste muru!


Jun 29, 2011

Näksile meeldib päike



Ja Käpikule meeldib ka

Jun 19, 2011

Tulilind ja mutimajad, rästikust ka

Räägin teile ühe toreda loo, mis juhtus juuni alguses ühel ilusal päikesepaistelisel hommikul. Magasin nimelt sügavalt, kui minu und hakkas häirima Tobi närviline haukumine. Üritasin sellest mitte välja teha ja katsin kõrvad padjaga. Ta loomulikult ei jäänud vait. Pahandasin juba mõttes, et kes nii vara meie ukse taha on tulnud, kuigi jah, Tobil pole üldiselt kombeks inimeste peale haukuda. Ta haugub pigem siis, kui läheduses on liikvel naabri koer või siis lihtsalt niisama ilma põhjuseta, me vähemalt pole veel aru saanud, et võiks mingit erilist põhjust olla. Ta jätkas sama aktiivselt kui minagi, tema haukumist, mina ignoreerimist. "Olgu siis, ma ainult piilun...," mõtlesin, ajasin hommikumantli selga ja ronisin voodist välja.

Ukse taga ei paistnud kedagi olevat ja hiilisin aknale lähemale ja oh-sa-mu-meie! Haarasin telefoni ja helistasin Jürile: "Sa ei kujuta ettegi, kes meil õuel on! See on... kes see on? See on paabulind või mingi... ma ei teagi... Aga ta on keset meie õue, patseerib uhkelt, rind püsti ja kriiskab!!!" Oma suures vaimustuses eksootilise külalise üle, kelle siinolekule ma mittemingisugustki loogilist seletust leida ei osanud, jõudsin ma helistada muidugi ka Svenile ja emale, sest kedagi ei olnud kodus ja vaimustus paisus must välja! Võtsin fotoka ja tõttasin õue, uksel pidasin Tobiga pisikese rammukatsumise maha. Hiilisin linnule lähemale ja ei tea kust lõi mulle järsku pähe teadmine, et tegemist on faasaniga (hilisem kinnituse otsimine internetist andis positiivse vastuse).

Lind oli väga nobe end maad ligi suruma ja murusse peitma ning samuti ei pääsenud ma talle piisavalt lähedale, et head fotot saada. Otsustasin talle läheneda selja tagant. Nii tegingi tiiru ümber küüni ja just hetkel kui ma vaikselt küüni nurga tagant positsioonile ilmusin, fotokas ennatlikult töövalmis, vahtis ta juba mulle teraselt otsa ja pistis punuma!


Leia pildilt faasan

Otsustasin ta rahule jätta ja läksin tuppa tagasi. Mõne aja pärast ei olnud teda enam kuskil näha ja lasin juba ammu vinguva Tobi õue. Tobi nina oli terasem kui minu oma ja juba ta leidiski linnukese teisest aianurgast sirelipõõsast. Kui uksele jooksin, et koera korrale kutsuda, tõusis faasan lendu kui tulilind, kuldsed suled hommikupäikeses hõõgumas. Ta maandus kusagile teisele poole külateed jõe kaldale.

Uudishimust helistasin kohalikule tuttavale jahindushuvilisest sõbrale ja uurisin, kas lind võib olla kuskilt farmist putku pannud. Lennar teadis rääkida, et meie kandis faasanifarme polegi ja jahipidamiseka tuuakse neid Tallinna ligidalt. Kuid see lind on talle tuttav, pidi teine juba hulka aega siinkandis kolama.

Millalgi pealelõunal oli meie külaline hoovis tagasi, kuid Tobi tegi jälle oma hirmutamistrikke. Õhtul nägin teda veel korra kartulimaa servas maad nokkimas ja siis sai ka ema talle pilgu peale heita. Nokkis, nokkis ja siis pani meeletu kiirusega naabrite poole jooksu.

Aga on ka teistsuguseid kohtumisi. Eelmisel pühapäeval, kui koos Krissu ja tema koorikaaslasega Rakverest Pika tänava laadalt tagasi tulime ja tüdrukud meid õuemurul istudes ootasid, sattus Jüri samal ajal nägema rästikut, kes sisisedes Sveni auto alla roomas. Päris hirmutav. Olen taas sunnitud õuel tähelepanelikult jalge ette vaatama.

Rästikutega oleme siin külas päris tihti kohtunud. Mäletan esimest korda väga selgesti, ei käinud siis veel kooliski. Läksin oma vanema venna Rainisega kuumal suvepäeval jõe äärde allikale piima tooma (meil olid siis veel lehmad ja hoidsime plekknõudes piima allikavees külmas). Ja siis nägin rästikut üle teeraja naatide vahele roomamas, astusin temast häääästi pika ja ettevaatliku sammuga risti üle. Rainis ei uskunud mind ja naeris, et ma lollike nägin sisalikku. Siksakiga sisalik, mida veel!

Varemgi on nad meile õuele roomanud, kas siis aiamaale või maja vundamendi alla. Ema ütleb, et tema sellest hetkest enam rästikuid ei karda. Kui nad juba maja alla tulnud, ju siis on selle maja loomad, arvab tema.

Kõige suurem rõõm on meil muidugi muttidest, eriti Jüril enne kui ta muru hakkab niitma või muruniitmisjärgsel hommikul. Siis ta lausa vannub!

Mullune varakevadine rästik, Jüri oli julge fotograaf

May 30, 2011

Villapesu peaproov


Kuulutasime Jüriga välja, et sel laupäeval-pühapäeval saab meie juures villa pesta, kanuuga sõita, päevitada ja õlut juua. Nädal enne tuli aga väike närv sisse, et kuidas see ikka täpselt välja peaks nägema. Ikka see esimene nimekirjast. Et mitte sõprade-sugulaste ees häbisse jääda, otsustasime väikese kogusega juba ise katsetada. Ikka selle esimesega nimekirjast. Internetis tuulates leidsin sellise toreda samm-sammulise õpetuse.

Tegelikult olen ma hea mitu aastat tagasi villapesu juures olnud küll ja ise järgi proovinud. Polnud ma aga kunagi kuulnudki, et villa saab pesta ka teda niisama kuumas vees "mõnuleda lastes" nagu autor nimetab. Mis on hea, sest kartsin, et võin niimoodi uhades oma villa vildiks viltida.

Villa panin laupäeval külma veega likku, kokku ainult 750 grammi( ja üllatuslikult on see korralikult mahukas kogus ), kuid selle pesemiseks kulus meil aega terve korralik tööpühapäev.

must vill leos

Pühapäeva hommikul valmistasime ette meie villapesu vabaõhulava (sellesse müüriauku, mida me eelmisel suvel usinasti korrastama asusime). Sinna paistev päike kütab augu mõnusasti soojaks ja müürist väljakukkunud kividel on hea istuda. Jüri ehitas ajutise välipliidi vee keetmiseks ja mina otsisin majapidamisest kokku paar suurt emailpotti ja ämbreid. Ema kreissaagis augu veerel puid ja Tobi hoidis kõigi tegevustel hoolikalt silma peal, kui ta neid just looja ei lasknud vahepeal:)



Enamus aega kuluski vee keetmisele, mida pesuks ja loputuseks oli oi-kui-palju tarvis. Katsetasime ka selsamal kodulehel välja pakutud käsitsentrifuugimist, millest mul täna parem õlg puha kange!


"Jüri-fuug"

Tore on tõdeda, et midagi kontimurdvat villapesu endast ei kujuta ja töö läheb lennates. Pesin ühtlasi puhtaks ka viis tokki villast lõnga, mis küla pealt ühelt-teiselt kokku saadud. Nüüd jääb üle veel vaid 8,25 kg lambavillaga tegeleda, mis oma pesupäeva ootab! Ja kui pesta 750 grammi villa korraga, kulub selleks kõigest 11 pühapäeva!!! Jään ootama nädalavahetuse esietendust!

Lillkapsas?