Kindakuduja tütar ja hr Pakane

Elas kord ühes pisikeses külas, ühes toredas tarekeses proua Kindakuduja. Nagu nimest järeldada võite, oli tema suureks hobiks, võiks isegi nimetada elustiiliks, kinnaste kudumine. Temaga koos elasid selles metsade ja viljapõldude keskel peituvas tarekeses ka tosin musta kassi ja suur koer.

Kindakudujal oli ka tütar, kes elas Heade Mõtete linnas ja oli juba lühikese ajaga harjunud linnakorteri mugavustega. Ta oli rahul keskkütte soojaga. Kui jahe hakkas, keeras tüdruk radiaatorit kuumemaks, tõmbas jalga soojad sokid, keris end paksu teki sisse ja vaatas läbi akna tihaste sekeldamist söögimaja ümber. Õhtuti ronis ta silmini kuuma vahusesse vanni pokaali veini ja armsa abikaasaga.

.

Ühel ilusal päikesepaistelisel hommikul sai aga proua Kindakudujal kudumisest villand. Ta pakkis oma pisikese pruuni kohvrikese ja sõitis ära. Pealinna. Ühtlasi kamandas ta oma tütre maale, tarekese ja selles elavate pudulojuste eest hoolt kandma.

.

Kindakuduja tütar saabus kodukülla, mille paari tunni eest oli vallutanud härra Pakane. Härra Pakane oli vana õel mees, kes oli saabunud Siberist ja alistanud oma retkel tuhandete kilomeetrite viisi võõraid maid ning hoidis neid oma jäises haardes. Nüüd oli ta omadega eelpoolmainitud külla jõudnud ja otsis peatuspaika.

Tuba oli külm-külm. Vanasse rehitarre imbus jäist õhku igast aknavahest, uksepraost ja hiireurust. Kindakuduja tütar pani kätte oma paksud kuldsed puutoomise kindad (ikkagi Kindakuduja tütar!) haaras puukorvi ja jooksis rehealla, kuhu proua Kindakuduja oli kogunud oma küttevarud. Halud olid suured ja rasked. Kindakuduja tütar ladus korvi puid täis ja, kogu oma jõuvaru kokku võttes, venitas korvi kööki.

Köök oli suur ja pliit oli suur. Vana köök kahe tugitooli ja ümmarguse lauaga oli pere lemmik juba ammustest aegadest. Siia mahtus korraga palju rahvast. Nädalavahetuseti, kui proua lapsed kodus olid, istuti siin õhtuti koos ja muljetati. Proual oli oma isiklik tugitool. Kui teda parasjagu köögis ei olnud ja keegi salamahti tema toolile julges istuda, oli ta sealt jalamaid kadunud, kui magamistoast proua kohvinäljaseid samme kostus. Kindakuduja tütar, kui pere kõige suurem külmavares, tavatses istuda küdeva pliidi ees pisikesel pingil. Teise tugitooli pärast käis pidev kes-ees-see-mees võistlus perepoja ja proua väimehe vahel. Perepoja sõbratar istus harilikult perepoja süles, kuhu iganes see viimane ka istuma ei juhtunud.

Tol päeval aga, nagu juba mainitud sai, oli kogu elamine härra Pakase poolt maha jahutatud. Tütar tegi pliidi alla tule ja soojendas kuumava pliidiukse ees oma külmunud sõrmi ja varbaid. Köök sai korraks soojem, aga jahtus maha samal hetkel, kui pliidisiiber kinni lükatud sai. Uue raske korvitäie puid vedas Kindakuduja tütar tuppa ja tegi tule proua magamistoa ahju. Sooja saamiseks mässis tüdruk end teki sisse ja surus selja vastu sooja ahju. Viimasena küttis Kindakuduja tütar perepoja ahju. Perepoeg ise viibis sel hekel välismaal. Õhtul puges üksildane neiu paksu pidžaama, kahekordsete villaste sokkide ja kass Käpikuga voodisse kolme teki alla ja uinus külmetava ninaga.

Samal ajal luusis härra Pakane külas ringi. Ta kolistas mahajäetud taludes, hulkus piki jõge ja hirmutas kährikuid ja jäneseid. Vanadel majadel rõhus taat katuseid ja käis akende taga tubadesse külma sisse puhumas, pidades peenikest naeru.

Järgmisel hommikul ärkas Kindakuduja tütar selle peale, kui suur koer oma külma nina vastu tüdruku külma nina pani. Kui neiu voodist tõusis ja termomeetrit vaatas sai ta aru, et aeg on kuulutada härra Pakasele sõda!

Kindakuduja tütar lippas õue. Päris lippamiseks seda muidugi nimetada ei saa, sest Kindakuduja tütar oli moondunud Kubujussitariks, et olla Pakasele võrdne vastane. Ta oli otsustanud puid hoopis puukuurist tuua, et säästa rehealuse varusid, sest teinekord olnuks näiteks liiga pime ja hirmus, et õue puude järele minna. Ja üks teine kord olnuks pärast mitmepäevast lumetuisku keeruline puukuuri leida.

Paha pakasetaat oli aga vingerpussi mänginud ja kuuriukse maad ligi vajutanud ja kinni külmutanud. Algul proovis tüdruk heaga ja meelitas kuuriust – ei midagi. Siis rakendas ta lisaks heale sõnale ka natuke jõudu. Ikka ei midagi. Siis tõi Kindakuduja tütar kirka. Ja raius ukse maa küljest lahti, uksele liiga tegemata. Kuuri puud olid hoopis kuivemad ja kergemad. Neid tassis tüdruk tuppa kohe viis korvitäit ja ladus kööki korraliku riida.

Kui pliidi all taas tuli praksus, hakkas Kindakuduja tütar sõjaplaani pidama. Kõigepealt otsis ta üles vana paksu jope ja kattis sellega reheall oleva veekraani, et härra Pakane joogivett ära külmutada ei saaks. Keldris laotas ta uksele teki ja lülitas sisse elektrilise soojenduse – toiduvarude kaitseks. Siis kindlustas neiu oma kodu, laotades tekke ja patju uste ette maha, kustkaudu muidu külm sisse roomas. Oma voodi vedas ta akna alt soemüüri ja ahju nurka, et härra Pakane otse aknast tema peale oma kurja ja jäist hingust ei puhuks. Rehealuse Musta Kassi armeele keetis tüdruk tanguputru, mille kõrvale pakkus sooja piima. „Kosuge mul, liitlased,“ sosistas ta tasa, kui kassid auravat putru ahmisid. Samuti riputas ta rasvatihastele õue pekki ja söötis täis suure koera suure kõhu, kellega ta iga päev jalutamas käis. Nii trenni mõttes.

Saabus nädalavahetus, mille käigus külastas Kindakuduja tütart ka tema abikaasa. Ühiselt köeti sõprade juures saunas ihud eelseisvaks sõjaks kuumaks. Järgmisel õhtul istus suur seltskond suures köögis ümmarguse laua taga ja mängis lauamänge. Vanahärra Pakane seisis vaikselt õues ja piilus köögiaknast sisse. Ta teadis, et edasine ei saa kohe mitte kuidagi tema kasuks pöörduda. Ümber laua istusid naljatades kuus noort ja tugevat meest, kaks veetlevat ja kavalat naist ning laua all puhkas rahumeelselt suur koer. Pikalt seisis härra Pakane akna all, pikalt mängisid noored. Mida kauem kestis mäng, seda kurjemaks sai härra Pakane ning pobises vandesõnu oma pikka hõbedasse habemesse. Sellel ööl näitas termomeeter köögi aknalaual miinus kolmkümmend ja kaheksa.

Seda härra Pakane siis ei teadnud, et sõda sai peetud juba selsamal ööl. Soojus, mida noortest sõpradest, nende lõbusast koos olemisest ja ühisest naerust kiirgus, oli vanataadile hoop südamesse. Hommikuni istus ta vana õunapuu all pingil ja pidas plaani.

Päikesetõusu eel kostis rehealt kassiarmee hirmsat sõjahüüdu. Tormasid kõutsid kui üks mees, eesotsas kõige pisemat kasvu vapper kindral Nööp, rehealuse väravaid valla lüües õuele. Tiigrihüpetega olid nad härra Pakase mantlis kinni, lüües küüsi talle kintsudesse. Ehmunud külmavana tõusis kiirelt lendu, vihased kassisilmad teda saatmas. Nüüd tabas teda õhus väledate tihaste hiigelparv, kes vanamehe kuube kui priskesse pekitükki nokad sisse lõid. Segadusse aetu kaotas põgenedes suuna ning jäi üle puukuuri ja keldrikatuse tuisates õnnetult oma hõbehalli habet pidi harjalaua külge lõksu. Nüüd ei olnud enam pääsu! Viimase löögi otse keset härra Pakase tagumikku andis kotkamõõtu ronk, kes Kindakuduja tütre tegemisi juba pikalt vana remmelga ladvast jälginud oli ja kellele seesugune hirmuvalitsemine härra Pakase poolt sugugi nokkamööda polnud. Hoop sai niivõrd tugev, et pakasetaadi vana habe keskkohast katkes ning habemeomanik suure kaarega tuhatnelja otse Siberi suunas tagasi lendas. Viimasena jõudis toast välja suur koer, kes hilinemise pärast pisut piinlikkust tundes saatis teele veel paar hoiatavat haugatust.

Tasapisi andis külm järele. Kütma küll pidi, kuid palju tagasihoidlikumalt kui varem. Kindakuduja tütar sai öösiti hakkama ühe tekiga ja ei pidanud enam vajalikuks magama minnes sokke jalga panna. Näppe, mida enam ei olnud tarvis sooja saamiseks pliidiukse ligi hoidma, sai nüüd kasutada villapesuks ja koogi küpsetamiseks ja roosipusade meisterdamiseks. Ja lõpuks sai proua Kindakudujal ka pealinnast villand ning tuli jälle koju tagasi.

Vaatame, härra Pakane, kas julgete veel kunagi oma jalga meie õuele tõsta...