Räägin teile ühe toreda loo, mis juhtus juuni alguses ühel ilusal päikesepaistelisel hommikul. Magasin nimelt sügavalt, kui minu und hakkas häirima Tobi närviline haukumine. Üritasin sellest mitte välja teha ja katsin kõrvad padjaga. Ta loomulikult ei jäänud vait. Pahandasin juba mõttes, et kes nii vara meie ukse taha on tulnud, kuigi jah, Tobil pole üldiselt kombeks inimeste peale haukuda. Ta haugub pigem siis, kui läheduses on liikvel naabri koer või siis lihtsalt niisama ilma põhjuseta, me vähemalt pole veel aru saanud, et võiks mingit erilist põhjust olla. Ta jätkas sama aktiivselt kui minagi, tema haukumist, mina ignoreerimist. "Olgu siis, ma ainult piilun...," mõtlesin, ajasin hommikumantli selga ja ronisin voodist välja.
Ukse taga ei paistnud kedagi olevat ja hiilisin aknale lähemale ja oh-sa-mu-meie! Haarasin telefoni ja helistasin Jürile: "Sa ei kujuta ettegi, kes meil õuel on! See on... kes see on? See on paabulind või mingi... ma ei teagi... Aga ta on keset meie õue, patseerib uhkelt, rind püsti ja kriiskab!!!" Oma suures vaimustuses eksootilise külalise üle, kelle siinolekule ma mittemingisugustki loogilist seletust leida ei osanud, jõudsin ma helistada muidugi ka Svenile ja emale, sest kedagi ei olnud kodus ja vaimustus paisus must välja! Võtsin fotoka ja tõttasin õue, uksel pidasin Tobiga pisikese rammukatsumise maha. Hiilisin linnule lähemale ja ei tea kust lõi mulle järsku pähe teadmine, et tegemist on faasaniga (hilisem kinnituse otsimine internetist andis positiivse vastuse).
Lind oli väga nobe end maad ligi suruma ja murusse peitma ning samuti ei pääsenud ma talle piisavalt lähedale, et head fotot saada. Otsustasin talle läheneda selja tagant. Nii tegingi tiiru ümber küüni ja just hetkel kui ma vaikselt küüni nurga tagant positsioonile ilmusin, fotokas ennatlikult töövalmis, vahtis ta juba mulle teraselt otsa ja pistis punuma!
Leia pildilt faasan
Otsustasin ta rahule jätta ja läksin tuppa tagasi. Mõne aja pärast ei olnud teda enam kuskil näha ja lasin juba ammu vinguva Tobi õue. Tobi nina oli terasem kui minu oma ja juba ta leidiski linnukese teisest aianurgast sirelipõõsast. Kui uksele jooksin, et koera korrale kutsuda, tõusis faasan lendu kui tulilind, kuldsed suled hommikupäikeses hõõgumas. Ta maandus kusagile teisele poole külateed jõe kaldale.
Uudishimust helistasin kohalikule tuttavale jahindushuvilisest sõbrale ja uurisin, kas lind võib olla kuskilt farmist putku pannud. Lennar teadis rääkida, et meie kandis faasanifarme polegi ja jahipidamiseka tuuakse neid Tallinna ligidalt. Kuid see lind on talle tuttav, pidi teine juba hulka aega siinkandis kolama.
Millalgi pealelõunal oli meie külaline hoovis tagasi, kuid Tobi tegi jälle oma hirmutamistrikke. Õhtul nägin teda veel korra kartulimaa servas maad nokkimas ja siis sai ka ema talle pilgu peale heita. Nokkis, nokkis ja siis pani meeletu kiirusega naabrite poole jooksu.
Aga on ka teistsuguseid kohtumisi. Eelmisel pühapäeval, kui koos Krissu ja tema koorikaaslasega Rakverest Pika tänava laadalt tagasi tulime ja tüdrukud meid õuemurul istudes ootasid, sattus Jüri samal ajal nägema rästikut, kes sisisedes Sveni auto alla roomas. Päris hirmutav. Olen taas sunnitud õuel tähelepanelikult jalge ette vaatama.
Rästikutega oleme siin külas päris tihti kohtunud. Mäletan esimest korda väga selgesti, ei käinud siis veel kooliski. Läksin oma vanema venna Rainisega kuumal suvepäeval jõe äärde allikale piima tooma (meil olid siis veel lehmad ja hoidsime plekknõudes piima allikavees külmas). Ja siis nägin rästikut üle teeraja naatide vahele roomamas, astusin temast häääästi pika ja ettevaatliku sammuga risti üle. Rainis ei uskunud mind ja naeris, et ma lollike nägin sisalikku. Siksakiga sisalik, mida veel!
Varemgi on nad meile õuele roomanud, kas siis aiamaale või maja vundamendi alla. Ema ütleb, et tema sellest hetkest enam rästikuid ei karda. Kui nad juba maja alla tulnud, ju siis on selle maja loomad, arvab tema.
Kõige suurem rõõm on meil muidugi muttidest, eriti Jüril enne kui ta muru hakkab niitma või muruniitmisjärgsel hommikul. Siis ta lausa vannub!
No comments:
Post a Comment