Kevadel tegi Sven mootorsaega imet ja võlus meie pesunööride kõrval laiutavast üüratust ungari sireli põõsast välja mõnetüvelise puu. Ühtlasi harvendasime ka siit-sealt harilikke sireleid ja leedreid. Oksi sai üksjagu ning nende äravedu omaette pereüritus. Said veetud kartulimaa serva pinumaale. Aga kuna korraga põletamiseks oli neid ohtlikult palju, ladusime oksad sõõrina ümber lõkkeplatsi, kõik ilusti kimpudena ja ühtpidi, et lihtsam lõkkesse visata oleks, kunagi.
Aeg läks. Jaanipäev, mis oleks olnud suurepärane võimalus korralik tuli üles teha, läks samuti. Ja mitte kodus, vaid mööda muud Eestimaad.
Neljapäeva õhtul haarasime härjal sarvist, täpsemalt muidugi haaras Jüri trimmerist. Pinumaast lõkkeaseme ja oksapärjaga oli saanud violetne paradiis. Praegu võib see kõlada kui vabandus ilmselgelt hiljaks jäänud niitmisele, kuid vaatepilt oli tõesti kaunis: päikeseloojangu taustal kõrguvad helelillatupsulised ohakad, mets-kurereha lopsakad puhmad, valged raudrohud, sihvakad timutid ja keraheinad, kuninglik põdrakanep, kõik põimitud läbi lokkavate harilike ja aed-hiirehernestega, sekka mõned valged mesikad... Kõik harmooniliselt toon-toonis nagu piinlikult täpselt planeeritud püsilillepeenar.
Paradiis polnud see aga Jürile. Ausalt öelda võttis see tal naha märjaks. Töövõtted trimmeriga on tal sama osavad nagu kunagi olid mu isal vikatiga - liigutused ühes rütmis ja jõulised, maha jäid korralikud heinavaalud. Kui juba lõkkeasemele oli võimalik ligi pääseda, asusin kõrgest tihnikust oksi välja kiskuma. Tegevus oli nii väsitav, aga polnud õigust viriseda ka - ikkagi iseenda tegemata töö. Tegime tule üles ja andsime lõkkele aina hoogu juurde. Tõin väsinud Jürile pudeli külma õlut, istusime puuvirna otsas ja vaatasime ahnet tuld. Nii tore oli.
Erinevate põllutaimede ja umbrohtudega on mul soojad suhted. Toon vaasi pojenge koos naadiõitega, jätan peenrasse õitsema uhked üheksavägised kui kollased küünlad. Juba lapsest saati on mulle meeldinud meie õue kattev rohuvaip. See pole mitte kunagi olnud korralik, harilik muru. See on taluõue muru valge ristiku, võilille, koeratubaka ja teelehega. Aiamaa murus on põldmünti ja paiselehte, õunapuude all on meil kevadeti meri siniliiliatest ja kannikestest, vana kaevu ümber pehme vaip kollaste õitega hanijalast, pinumaani viib uimastav rada lõhnavast kummelist. Unistuste muru!
