Ma võin julgelt tunnistada, et ootan juba natuke sügist. Just nii parasjagu, et jaheduse peletamiseks kodus teed juua ja sooje sokke kanda, õhtuti tulede valgel linnas jalutada ja süüa näiteks rubiinimoosi krõbeda saiaga. Ja teinekord õhtul maal olles pliidi alla tuld teha - mis saaks olla mõnusam!
Naudin pesukausiga aiamaal käimist ja seal silma järgi kilo peeti, kilo porgandeid ja samapalju sibulat mullast üles sikutada, lõigata noaga suvikõrvitsapuhmastest läikiva koorega vilju, noppida sületäite viisi õitsema läinud tillioksi, lõhnavat peterselli ja otsida Jüriga kurke. Seejärel õues kõik saadused puhtaks pesta ja köögis nendega tegutsema hakata. Pole siis ime, et paari päevaga ilmub köögilauale ligi kolmkümmend purki värskelt marineeritud kurkide, purki pistetud säravlilla borši, peedisalati ja rubiinimoosiga (minu hiljutine superleid: punase sõstra želee..mmm...)
Ja peale suurt hoidistamist võtta mõnusat sooja dušši õues, sooja augustipäikese ja pehme tuule sees, sametine muru varbaid silitamas, lootes, et ükski ootamatu külaline kohe-kohe õue ei kipu, panna selga pidulikud rõivad ja sõita Põhjaka mõisa pulma-aastapäeva õhtusöögile!
Ma olen kõik see aeg, kolm aastat, tulihingeliselt Põhjaka-rahva tegemistele kaasa elanud ja sinna igatsenud ja alati on tulnud midagi vahele või pole olnud piisavalt eriline hetk. Aga pulma-aastapäev on eriline ja Põhjaka on ka väga eriline. Seal oli nii, nagu ma umbes ette olin kujutanud. Oli õhku ja avarust ja läbi vanade, värvist puhtaks nühitud aknaraamidega suurtest akendest mõisa sissetungiv päike oli suvine ja soe. Inimesed Põhjakas olid (nii teenindajad kui külalised) armsad ja avatud, lauale toodud piimapudelis morss oli külm ja pidulik, toit oli lihtne, ilus ja võrratult maitsev ja magustoit viis keele alla! (Ma olen armunud!)
Ja Jüri on mulle armas...
