Teeme teed!

Aiamaale otsustasime sel aastal aiamaad mitte teha. Tegelikult oleme juba aastaid enamuse köögivilja maja taga kartulipõllul kasvatanud ja aiamaal on pesitsenud till, sibul, hernes, maasikas. Kuid nüüd lõpuks saime aru, et seal on liiga palav ja tuulevaikne ning saak kipub kiduraks jääma.

Niisiis on sel kevadel kartulimaal meetreid ja meetreid ja meetreid porgandit, sibulat, kaalikat, peeti, herneid ja kõike muud head, ning tasapisi olen hakanud vanu aiamaa peenraid tasandama ja muruga katma. Otsustasime, et kasvuhoone lähedusse külvame lehtsalatit, tilli ja muud hädapärast, mida koos sületäie tomatite, kurkide ja peotäie basiiliku kõrvale haarata. Ning peenarde valduses olevale maale istutame marjapõõsaid ja viljapuid.

Nagu ma juba korduvalt olen maininud, on sel kevadel mu peas tuhandeid plaane, mida kodus ette võtta ja ära teha. Nii on üks mu plaanidest ka korraliku jalgraja ehitamine väravast ukseni ning samuti laiem tee garaažini. Kuid harjutada on ka vaja. Siis me mõtlesimegi, et teeks ühe väikese teejupi kasvuhooneni.

Ja keda muud mul appi võtta kui Jüri. Ootasin kannatlikult ära, millal väikevend Sven Tartusse sõidab ( sest isa ütles alati, et lollile ei tohi poolikut tööd näidata, ammugi siis poolikut teed) ja Jüri Saksamaalt tagasi on ( sest tema on see loll, kes pea alati mu ideedega lennukalt kaasa tuleb ja omapoolseid soovitusi jagab!). Lollid siis kõige paremas mõttes:) Ja kogu ehitusprotsessi käigus keelasime emal kasvuhoone lähedusse tulla (vt selgitust sveni kohta)

Asusime kaevama. Läks jälle ludinal. Kaevasime kogu kasvuhoone esise ära ja ajasime kaarekujulise tee sisse nii 30cm sügavuselt. Ja nagu ma lubasin, enne seda istusin joonistusploki ja musta tindipliiatsiga õuemurule ja joonistasin kogu plaani maha. Signe tubli! Üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Jüri muidugi küsis, kas mul on kõik asjad alati kaarega. On küll!

Umbrohuga kaklemise vältimiseks oli vaja miskit pinnase katteks. Kuna teetegemise plaanid kargasid pähe seesama hommik, pühapäeval, siis polnud muud varianti kui lüüa käärid sisse paarile hiiglaslikule suhkrukotile, mida me kartulipaneku ja -võtu ajal kasutame (rahu, Sven, ainult rahu, meil on neid veel TERVE virn!) Arvan, et ajavad asja päris hästi ära, tugev ja korralik materjal. Selle peale kandsime käruga kiviklibu, üsna paksu kihi, ja kõige peale paekivi. Oi, kuidas mulle paekivi meeldib! Ja Jüri osutus erikujuliste kivide mosaiiki ladumises lausa meistriks, nii et kui ma tema tehtud osa nägin, kiskusin salaja oma osa lahti ja ladusin uuesti..

Aga eelmisel päeval, kui naabri-Anti kartulit pani ja minu vennatütar Kärolin muru niitis, tegi ema terve plaaditäie rabarberikooki, millest me kaks hiiglaslikku tükki Antile ja tema pojale viisime. Paar tundi hiljem tuli naabripoiss meile, kast süles, kasti sees mesimuraka taimed! Murakad istutasime samuti meie vastkaevatud peenrale. Jään põnevusega ootama!

Päevast jäi puudu ja tee algab eikuskilt, kuid jätkame seda peagi. Istusime hoopis kolmekesi õues, sussutasime spagetisalati kõrvale viinerit ning proovisime välismaa juustu ja siidrit. Näitasime lõpuks emale ka. Meeldis.

Algus

Oma nördimuseks pean ütlema, et uut kasvuhoonet me sel aastal ei saa. Ajanappus ja rahaline seis ei tundu mu võrratut plaani soosivat. Kuid Sven puhus vanale kilemajale uue elu sisse ja olen üsna rahul. Soojade mälestuste vastu ei saa! Ma ei käinud veel kooliski, kui ärkasin ühel suvehommikul üles ja paterdasin paljajalu pikas heledas öösärgis üle õue isa otsima. Seal ta oli, vana puukuuri taga ja ehitas onu Reinuga kasvuhoone karkassi. Kui ma sellest nüüd emale rääkisin, oli ta kindel, et kasvuhoone ehituse juures oli Pärnasalu Kalju ja onu Reinuga sai hoopis piimapukki ja garaaži ehitatud, aga mina ei jäta jonni. Vähemalt seda sooja hommikut, öösärki, paljaid varbaid ja isa väidetava onu Reinuga ehitamas mäletan.

Kasvuhoone kaevamine, mille otsustasime ruttu enne kile kinnitamist ära teha, läks ludinal. Edasi oli vaja suure lume all paindunud sirelid korda teha. Jüri mässas suurte tüvede kallal saega, mina olin sõber oksatangidega ja suutsin ka nii mõndagi ära teha. Sirelipõõsad said kõik jutti korda ja siis hakkas mu silma riivama nende kõrval olev hekk. Või pigem see, mis kunagi oli hekk. Ema oli aastaid tagasi istutanud mingisugusesse loogilisse süsteemi valget sirelit ja roosat kibuvitsa, kuid sirel oli muidugi suureks kasvanud ja kibuvitsal valguse ära varjanud. Haarasin kohe julmalt oksatangid ja hakkasin harvendustööd tegema. Selge oli see, et hekki poleks temast enam teha saanud, nii lõikasingi sirelipõõsad puudeks ja kibuvitsa sootuks välja, sest enamus neist olid kuivanud. Mõned noored taimed jäid siiski alles, loodetavasti hakkavad suvel ka õitsema.

Meie polnud sel nädalavahetusel ainukesed, keda kevadiselt päikeseline ilm välja meelitas. Oma viljapõllul nõidusid vanast tuulekummutatud remmelgast kummalise vaimolevuse välja naabertalu isa-poega.

Ja oi seda toredat oksavedu meil pärast! Saame sel aastal valla jaanitule siin korraldada, olge mureta! Ja kui see tuli juba kord tehtud, siis selle oksahunniku asemele (alumisel pildil kõige okslikum ehk vasakul ülal) kerkib minu unistuste kasvuhoone tomatite, paprikate, kurkide, ürtide ning pisikese ümmarguse lauakese ja paari tooliga, veinipudeli ja -pokaalidega, natuke õdusat valgust ja pehmed pleedid toolileenil ning öötuul pajuokstes...Nii saab see olema, sest ma tean täpselt, milline!

Rääkides kõikidest plaanidest maja ümbrusega, siis neid sigines selle pühapäevaga kohe eriti palju. Ootan nüüd ilusat sooja ilma, et paberi ja pliiatsiga aeda minna ja need plaanid maha joonistada. Nii et, kallid kursaõed, minust võib veel erialaselt asja saada! Üllatav eks?!