Teeme teed!

Aiamaale otsustasime sel aastal aiamaad mitte teha. Tegelikult oleme juba aastaid enamuse köögivilja maja taga kartulipõllul kasvatanud ja aiamaal on pesitsenud till, sibul, hernes, maasikas. Kuid nüüd lõpuks saime aru, et seal on liiga palav ja tuulevaikne ning saak kipub kiduraks jääma.

Niisiis on sel kevadel kartulimaal meetreid ja meetreid ja meetreid porgandit, sibulat, kaalikat, peeti, herneid ja kõike muud head, ning tasapisi olen hakanud vanu aiamaa peenraid tasandama ja muruga katma. Otsustasime, et kasvuhoone lähedusse külvame lehtsalatit, tilli ja muud hädapärast, mida koos sületäie tomatite, kurkide ja peotäie basiiliku kõrvale haarata. Ning peenarde valduses olevale maale istutame marjapõõsaid ja viljapuid.

Nagu ma juba korduvalt olen maininud, on sel kevadel mu peas tuhandeid plaane, mida kodus ette võtta ja ära teha. Nii on üks mu plaanidest ka korraliku jalgraja ehitamine väravast ukseni ning samuti laiem tee garaažini. Kuid harjutada on ka vaja. Siis me mõtlesimegi, et teeks ühe väikese teejupi kasvuhooneni.

Ja keda muud mul appi võtta kui Jüri. Ootasin kannatlikult ära, millal väikevend Sven Tartusse sõidab ( sest isa ütles alati, et lollile ei tohi poolikut tööd näidata, ammugi siis poolikut teed) ja Jüri Saksamaalt tagasi on ( sest tema on see loll, kes pea alati mu ideedega lennukalt kaasa tuleb ja omapoolseid soovitusi jagab!). Lollid siis kõige paremas mõttes:) Ja kogu ehitusprotsessi käigus keelasime emal kasvuhoone lähedusse tulla (vt selgitust sveni kohta)

Asusime kaevama. Läks jälle ludinal. Kaevasime kogu kasvuhoone esise ära ja ajasime kaarekujulise tee sisse nii 30cm sügavuselt. Ja nagu ma lubasin, enne seda istusin joonistusploki ja musta tindipliiatsiga õuemurule ja joonistasin kogu plaani maha. Signe tubli! Üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Jüri muidugi küsis, kas mul on kõik asjad alati kaarega. On küll!

Umbrohuga kaklemise vältimiseks oli vaja miskit pinnase katteks. Kuna teetegemise plaanid kargasid pähe seesama hommik, pühapäeval, siis polnud muud varianti kui lüüa käärid sisse paarile hiiglaslikule suhkrukotile, mida me kartulipaneku ja -võtu ajal kasutame (rahu, Sven, ainult rahu, meil on neid veel TERVE virn!) Arvan, et ajavad asja päris hästi ära, tugev ja korralik materjal. Selle peale kandsime käruga kiviklibu, üsna paksu kihi, ja kõige peale paekivi. Oi, kuidas mulle paekivi meeldib! Ja Jüri osutus erikujuliste kivide mosaiiki ladumises lausa meistriks, nii et kui ma tema tehtud osa nägin, kiskusin salaja oma osa lahti ja ladusin uuesti..

Aga eelmisel päeval, kui naabri-Anti kartulit pani ja minu vennatütar Kärolin muru niitis, tegi ema terve plaaditäie rabarberikooki, millest me kaks hiiglaslikku tükki Antile ja tema pojale viisime. Paar tundi hiljem tuli naabripoiss meile, kast süles, kasti sees mesimuraka taimed! Murakad istutasime samuti meie vastkaevatud peenrale. Jään põnevusega ootama!

Päevast jäi puudu ja tee algab eikuskilt, kuid jätkame seda peagi. Istusime hoopis kolmekesi õues, sussutasime spagetisalati kõrvale viinerit ning proovisime välismaa juustu ja siidrit. Näitasime lõpuks emale ka. Meeldis.