Vana veranda, mu uus pelgupaik

Te ei kujuta ettegi! Ma istun päeval päikesest soojaks köetud verandal, joon kummeliteed ja kuulan mesimagusat Brian Hyland'i ja kohe varsti kaob päike maja taha, linnud laulavad, kärbsed sumisevad...Oh seda õnne!

Ja muidu poleks selles midagi erilist, kuid veel täna hommikul kössitas siin nurgas vana tugitool, mille najal tukkusid terve pere kummikud. Aknalaual ootasid rohima minekut mitu paari kindaid ja muud erilist nagu polnudki. Lihtsalt tuulekoda, ruum õuest esikusse ja sealt kööki.

Aga minul oli vaja toast üks jonniv potilill välja kupatada, väikeses lootuses et ehk võtab mõistuse pähe. Võidula Malle uhkustas nädala eest bussis teel Rakverest Maarjasse, kuidas tema oma kaktuse peale vihastas ja viimasele ust näitas. Ja võttis mõistuse pähe. Kaktus. Ja hakkas õitsema. Mina aga ei tahtnud ikka päris õue vaesekest visata vaid viisin verandale. Aga siis mõtlesin, et peseks veranda aknad enne ära. Ja siis viisin kummikud mujale. Ja tõstsin tugitooli välja. Ja otsustasin laua asemele tuua. Nii ta läks ja selle aja peale kui vennatütar Kärolin helistas ja ütles, et tuleb külla, olin mina juba hoos ja keelasin Kärolinil isa maja juurde lasta. See oli nimelt tema aiamööbel, mis nüüd meie verandamööbliks saama pidi. Kärolin mängis oma osa niivõrd hästi, et mu kulla vennaraas lükkas ta sõidu pealt autost välja, otse maja ette. Või vähemalt nii mulle tundus.

Saime valmis oma üllitise, pitsivahuse ja piduliku. Istusime laua taha, nuusutasime värskelt kokku pandud kimpu pojengidest, jasmiinioksast, naadi- ja murulauguõitest, sõime kooki (mida ema oli minu teadmata kavatsenud pakkuda oma õhtul külla tulevale sõbranjele) ja lõime kokku jõhvikamorsiklaase uue veranda terviseks.

Emale meeldis ka väga. Istusime kolmekesi verandal: ema, Mare ja mina. Jõime kohvi ja sõime poest ostetud biskviitkooki õuntega. Mare ajas kohvikannu ümber ja selle kaas kukkus suhkrutoosi ja meie koer ei tahtnud süüa Mare pakutud viinamarja. Vend Rainis tuli vahepeal Kärolinile järgi, aga kuna ta ei tahtnud prouadega samas seltskonnas kohvitada, läks ta kööki ja hea oli.

"Rainis, kas sa panid tähele, et ma kasutasin su aiamööblit verandal?" Krapsti oli ta püsti, aga siis tulid verandal kohvitavad prouad talle meelde ja istus tagasi.

"Lauda või?"

"Ei, lauda ja kolme tooli!"

Ja sinna see jutt jäigi. Võib-olla tuli talle meelde, et ta elab nüüd korteris ja ega tal pole ju ausalt öeldes selle aiamööbliga ka midagi mõistlikku ette võtta.

Siis läksime me neljakesi: ema, Mare, meie koer Tobi ja mina meie peenramaad, kasvuhoonet ja lillepeenraid takseerima. Samal ajal sai järelejäänud koogist osa loll triibuline kass, aga sellest viinamarjast, mille Tobi välja sülitas, ei hoolinud ka tema.

Kõik sai supertore. Mare õpetas, et kasvuhoones elutsevatest sipelgatest saab lahti nõgeseleotisega. Proovin ära. Vaat' kui põnev, saab korraga kahest nuhtlusest lahti! Tänutäheks andsime Marele sületäie tilli sealtsamast sipelgate kasvuhoonest.

Ma armastan meie verandat ja kõiki neid toredaid uniseid hommikusööke ja kohvitamisi ja õhtuseid raamatulugemisi koos teega! Kõike seda,mida ma siin korraldama hakkan! Hurraa!