Ta lõbus õllepruulija..

No kuda sa pulma pead, kui sul koduõlut pole! Meil on!
Tegelikult oli nii, et kui me plaani pidama hakkasime, oli see "jah"-sõna järel üks esimesi olulisemaid asju, mis Jüril meeles mõlkus. Ning kui ema oli välja ütelnud, et minu onu Reinul Koerus on oma isiklik õlleankur, oli Jüri tehtud mees! Ei saanud tema enam sõba silmale, kujutas ainult ette suurt õlletegu ja veel suuremat õllejoomist, ojadena vahutavad ja kohisevad õllejoad pulma eel ja peale pulmi olid tema unistustes, kuivav kurk ja kuumad suvepäevad painavates hirmuunenägudes.

Sai siis Koerus ära käidud ja Kadrilt Soomest Austraalia maltoosa tellitud ja nii ta pihta hakkas. Jüri pani õlle käima ja hoidis teda nagu latsekest mitte liiga külmas ja mitte liiga soojas, ankur pealt käterätiga kaetud, käis tihti piilumas, kuidas pojuke kosub ja kas tollel ikka veel hing sees. Proovis teha nägu nagu tal süda ei valutaks, kui ilmad liiga kuumaks kippusid. Ehitas keldrisse uue trepi, sest Sven oli vana ja katkise kevadel välja lõhkunud, ja tassis ankru kõrvetava päikese eest maapakku, käis õhtuti temperatuuri piilumas ja vististi isegi õllesõnu lausumas, et ikka hüva märjuke saaks. Nii tore on teda jälgida, kui ta millessegi niisuguse õhinaga suhtub, ajas mullegi huvi peale!

Esimene sats tuli ema suureks pettumuseks nagu päris poeõlu, kibe ja üldse mitte tema maitsele. Aga Jürile maitses ülihea ja lubas ämma lohutuseks ka magusama laari teha. Sõbrad said ka ühel koosviibimisel osa, samuti vahvad Krissu ja Pets, kes müüriladumises kaasa aitasid, ema sõbrannad on siin kordamööda mekkimas käinud ja kiitnud, jagunud on nii ühele kui teisele.

Jüril isu järjest kasvas, nii tegemise kui mekkimise. Otsis Jõgevalt välja vanatädi Valve veininõu ja pani sinna sisse uue laari käima. Siis tellis päälinnast spetsiaalsed portselankorgid ja nende tarbeks pudelitele metallribad, kogus kokku uhke laari pudeleid. Pudelid valasime kastmisvanni likku, pesime ära ja leotasime sildid lahti, abis oli vennatütar Kärolin.

Oli tore-tore pühapäev, päike lõõskas, ragistasime magusaid herneid otse peenralt, Jüri tassis keldrist õlle välja, keerasime pudelikaeltele metallist ribasid, raputasime iga pudeli põhja pool teelusikatäit suhkrut, et õllele vurts sisse tuleks, vennanaine Heli ei suutnud ka kauem eemale hoida ja tuli ka appi. Nemad raputasid suhkrut, Jüri lasi voolikust igasuguste kummaliste füüsikaseaduste alusel õlle pudelisse, mina klammerdasin korgi kinni ja panin vastvillitud pudelid kasti.

Isegi mina, kes ma õlut ei armasta, limpsisin suhkruseid õllemärge näppe ja tõdesin, et väga hea sai! Nüüd nad laagerduvad ja ootavad pulmi, 39 pudelit (sest Jüril oli vaja üks ära proovida, et taas tõdeda, kui hea ikka sai). Ja kuna aega veel on ja naisteõlu ei vaja pikka kääritamist, veab vast ka Jüri ämmamammal ja väimees paneb tallegi märjukese käima.

Õnnest ja õllest joobunud Kärolin