Kurgihooaeg

Sada kurki

pandi purki,

et saaks lapsed

hapukurki...

Üks neist sajast

väiksest kurgist

järsku plehku

pani purgist.

Lipsas, lapsed,

teate kuhu?

Kuhu mujale,

kui suhu!

U.Leies

Reedel marineerisime kurke, laupäeval marineerisime kurke, pühapäeval marineerisime kurke.

Kui kellelgi on veel isu kurke marineerida, siis küsige toorainet minu käest. Suvikõrvitsat on ka:D

Kes jaanipäeval ringi tõmbab, see karusepäeval rinnuni rohus

Kevadel tegi Sven mootorsaega imet ja võlus meie pesunööride kõrval laiutavast üüratust ungari sireli põõsast välja mõnetüvelise puu. Ühtlasi harvendasime ka siit-sealt harilikke sireleid ja leedreid. Oksi sai üksjagu ning nende äravedu omaette pereüritus. Said veetud kartulimaa serva pinumaale. Aga kuna korraga põletamiseks oli neid ohtlikult palju, ladusime oksad sõõrina ümber lõkkeplatsi, kõik ilusti kimpudena ja ühtpidi, et lihtsam lõkkesse visata oleks, kunagi.

Aeg läks. Jaanipäev, mis oleks olnud suurepärane võimalus korralik tuli üles teha, läks samuti. Ja mitte kodus, vaid mööda muud Eestimaad.

Neljapäeva õhtul haarasime härjal sarvist, täpsemalt muidugi haaras Jüri trimmerist. Pinumaast lõkkeaseme ja oksapärjaga oli saanud violetne paradiis. Praegu võib see kõlada kui vabandus ilmselgelt hiljaks jäänud niitmisele, kuid vaatepilt oli tõesti kaunis: päikeseloojangu taustal kõrguvad helelillatupsulised ohakad, mets-kurereha lopsakad puhmad, valged raudrohud, sihvakad timutid ja keraheinad, kuninglik põdrakanep, kõik põimitud läbi lokkavate harilike ja aed-hiirehernestega, sekka mõned valged mesikad... Kõik harmooniliselt toon-toonis nagu piinlikult täpselt planeeritud püsilillepeenar.

Paradiis polnud see aga Jürile. Ausalt öelda võttis see tal naha märjaks. Töövõtted trimmeriga on tal sama osavad nagu kunagi olid mu isal vikatiga - liigutused ühes rütmis ja jõulised, maha jäid korralikud heinavaalud. Kui juba lõkkeasemele oli võimalik ligi pääseda, asusin kõrgest tihnikust oksi välja kiskuma. Tegevus oli nii väsitav, aga polnud õigust viriseda ka - ikkagi iseenda tegemata töö. Tegime tule üles ja andsime lõkkele aina hoogu juurde. Tõin väsinud Jürile pudeli külma õlut, istusime puuvirna otsas ja vaatasime ahnet tuld. Nii tore oli.

Erinevate põllutaimede ja umbrohtudega on mul soojad suhted. Toon vaasi pojenge koos naadiõitega, jätan peenrasse õitsema uhked üheksavägised kui kollased küünlad. Juba lapsest saati on mulle meeldinud meie õue kattev rohuvaip. See pole mitte kunagi olnud korralik, harilik muru. See on taluõue muru valge ristiku, võilille, koeratubaka ja teelehega. Aiamaa murus on põldmünti ja paiselehte, õunapuude all on meil kevadeti meri siniliiliatest ja kannikestest, vana kaevu ümber pehme vaip kollaste õitega hanijalast, pinumaani viib uimastav rada lõhnavast kummelist. Unistuste muru!

Näksile meeldib päike

Ja Käpikule meeldib ka

Tulilind ja mutimajad, rästikust ka

Räägin teile ühe toreda loo, mis juhtus juuni alguses ühel ilusal päikesepaistelisel hommikul. Magasin nimelt sügavalt, kui minu und hakkas häirima Tobi närviline haukumine. Üritasin sellest mitte välja teha ja katsin kõrvad padjaga. Ta loomulikult ei jäänud vait. Pahandasin juba mõttes, et kes nii vara meie ukse taha on tulnud, kuigi jah, Tobil pole üldiselt kombeks inimeste peale haukuda. Ta haugub pigem siis, kui läheduses on liikvel naabri koer või siis lihtsalt niisama ilma põhjuseta, me vähemalt pole veel aru saanud, et võiks mingit erilist põhjust olla. Ta jätkas sama aktiivselt kui minagi, tema haukumist, mina ignoreerimist. "Olgu siis, ma ainult piilun...," mõtlesin, ajasin hommikumantli selga ja ronisin voodist välja.

Ukse taga ei paistnud kedagi olevat ja hiilisin aknale lähemale ja oh-sa-mu-meie! Haarasin telefoni ja helistasin Jürile: "Sa ei kujuta ettegi, kes meil õuel on! See on... kes see on? See on paabulind või mingi... ma ei teagi... Aga ta on keset meie õue, patseerib uhkelt, rind püsti ja kriiskab!!!" Oma suures vaimustuses eksootilise külalise üle, kelle siinolekule ma mittemingisugustki loogilist seletust leida ei osanud, jõudsin ma helistada muidugi ka Svenile ja emale, sest kedagi ei olnud kodus ja vaimustus paisus must välja! Võtsin fotoka ja tõttasin õue, uksel pidasin Tobiga pisikese rammukatsumise maha. Hiilisin linnule lähemale ja ei tea kust lõi mulle järsku pähe teadmine, et tegemist on faasaniga (hilisem kinnituse otsimine internetist andis positiivse vastuse).

Lind oli väga nobe end maad ligi suruma ja murusse peitma ning samuti ei pääsenud ma talle piisavalt lähedale, et head fotot saada. Otsustasin talle läheneda selja tagant. Nii tegingi tiiru ümber küüni ja just hetkel kui ma vaikselt küüni nurga tagant positsioonile ilmusin, fotokas ennatlikult töövalmis, vahtis ta juba mulle teraselt otsa ja pistis punuma!

Leia pildilt faasan

Otsustasin ta rahule jätta ja läksin tuppa tagasi. Mõne aja pärast ei olnud teda enam kuskil näha ja lasin juba ammu vinguva Tobi õue. Tobi nina oli terasem kui minu oma ja juba ta leidiski linnukese teisest aianurgast sirelipõõsast. Kui uksele jooksin, et koera korrale kutsuda, tõusis faasan lendu kui tulilind, kuldsed suled hommikupäikeses hõõgumas. Ta maandus kusagile teisele poole külateed jõe kaldale.

Uudishimust helistasin kohalikule tuttavale jahindushuvilisest sõbrale ja uurisin, kas lind võib olla kuskilt farmist putku pannud. Lennar teadis rääkida, et meie kandis faasanifarme polegi ja jahipidamiseka tuuakse neid Tallinna ligidalt. Kuid see lind on talle tuttav, pidi teine juba hulka aega siinkandis kolama.

Millalgi pealelõunal oli meie külaline hoovis tagasi, kuid Tobi tegi jälle oma hirmutamistrikke. Õhtul nägin teda veel korra kartulimaa servas maad nokkimas ja siis sai ka ema talle pilgu peale heita. Nokkis, nokkis ja siis pani meeletu kiirusega naabrite poole jooksu.

Aga on ka teistsuguseid kohtumisi. Eelmisel pühapäeval, kui koos Krissu ja tema koorikaaslasega Rakverest Pika tänava laadalt tagasi tulime ja tüdrukud meid õuemurul istudes ootasid, sattus Jüri samal ajal nägema rästikut, kes sisisedes Sveni auto alla roomas. Päris hirmutav. Olen taas sunnitud õuel tähelepanelikult jalge ette vaatama.

Rästikutega oleme siin külas päris tihti kohtunud. Mäletan esimest korda väga selgesti, ei käinud siis veel kooliski. Läksin oma vanema venna Rainisega kuumal suvepäeval jõe äärde allikale piima tooma (meil olid siis veel lehmad ja hoidsime plekknõudes piima allikavees külmas). Ja siis nägin rästikut üle teeraja naatide vahele roomamas, astusin temast häääästi pika ja ettevaatliku sammuga risti üle. Rainis ei uskunud mind ja naeris, et ma lollike nägin sisalikku. Siksakiga sisalik, mida veel!

Varemgi on nad meile õuele roomanud, kas siis aiamaale või maja vundamendi alla. Ema ütleb, et tema sellest hetkest enam rästikuid ei karda. Kui nad juba maja alla tulnud, ju siis on selle maja loomad, arvab tema.

Kõige suurem rõõm on meil muidugi muttidest, eriti Jüril enne kui ta muru hakkab niitma või muruniitmisjärgsel hommikul. Siis ta lausa vannub!

Mullune varakevadine rästik, Jüri oli julge fotograaf

Villapesu peaproov

Kuulutasime Jüriga välja, et sel laupäeval-pühapäeval saab meie juures villa pesta, kanuuga sõita, päevitada ja õlut juua. Nädal enne tuli aga väike närv sisse, et kuidas see ikka täpselt välja peaks nägema. Ikka see esimene nimekirjast. Et mitte sõprade-sugulaste ees häbisse jääda, otsustasime väikese kogusega juba ise katsetada. Ikka selle esimesega nimekirjast. Internetis tuulates leidsin sellise toreda samm-sammulise õpetuse.

Tegelikult olen ma hea mitu aastat tagasi villapesu juures olnud küll ja ise järgi proovinud. Polnud ma aga kunagi kuulnudki, et villa saab pesta ka teda niisama kuumas vees "mõnuleda lastes" nagu autor nimetab. Mis on hea, sest kartsin, et võin niimoodi uhades oma villa vildiks viltida.

Villa panin laupäeval külma veega likku, kokku ainult 750 grammi( ja üllatuslikult on see korralikult mahukas kogus ), kuid selle pesemiseks kulus meil aega terve korralik tööpühapäev.

must vill leos

Pühapäeva hommikul valmistasime ette meie villapesu vabaõhulava (sellesse müüriauku, mida me eelmisel suvel usinasti korrastama asusime). Sinna paistev päike kütab augu mõnusasti soojaks ja müürist väljakukkunud kividel on hea istuda. Jüri ehitas ajutise välipliidi vee keetmiseks ja mina otsisin majapidamisest kokku paar suurt emailpotti ja ämbreid. Ema kreissaagis augu veerel puid ja Tobi hoidis kõigi tegevustel hoolikalt silma peal, kui ta neid just looja ei lasknud vahepeal:)

Enamus aega kuluski vee keetmisele, mida pesuks ja loputuseks oli oi-kui-palju tarvis. Katsetasime ka selsamal kodulehel välja pakutud käsitsentrifuugimist, millest mul täna parem õlg puha kange!

"Jüri-fuug"

Tore on tõdeda, et midagi kontimurdvat villapesu endast ei kujuta ja töö läheb lennates. Pesin ühtlasi puhtaks ka viis tokki villast lõnga, mis küla pealt ühelt-teiselt kokku saadud. Nüüd jääb üle veel vaid 8,25 kg lambavillaga tegeleda, mis oma pesupäeva ootab! Ja kui pesta 750 grammi villa korraga, kulub selleks kõigest 11 pühapäeva!!! Jään ootama nädalavahetuse esietendust!

Lillkapsas?

Meil sulas lumi ära!

Mu kullakallis ämm mainis, et Maaelulehel on siiamaani lumi maas:)

Parandan vea ja näitan, et ka meil on kevad. Ja missugune veel! Lausa nii imeline, et on Svenilgi pea segi ajanud ning tuli teine appi mulle eile lillepeenrale uut nägu andma. Tööülesanded olid kindlad: Signe kaevas ja Sven paigutas kive äärtesse, Jüri aga aitas mulda tuua ja viis umbrohtu ära. Praegu pole siin veel eriti midagi imetleda, aga kui ta tasapisi õide hakkab lööma ja veel suvelilled ka juurde... Ullallaa!

Poisid alustasid ka kasvuhoone ehitamisega, täpselt nagu eelmiselgi kevadel, sest tänavune talv suutis meie armsa kilemaja lõplikult alistada. Nüüd ei aidanud muu kui Jüri ja Sven lõid labidad maasse ja otsustasid nagu kord ja kohus, et ikka vundamendiga ja puha ning uhiuus!

Lumine