Ta lõbus õllepruulija..

No kuda sa pulma pead, kui sul koduõlut pole! Meil on!
Tegelikult oli nii, et kui me plaani pidama hakkasime, oli see "jah"-sõna järel üks esimesi olulisemaid asju, mis Jüril meeles mõlkus. Ning kui ema oli välja ütelnud, et minu onu Reinul Koerus on oma isiklik õlleankur, oli Jüri tehtud mees! Ei saanud tema enam sõba silmale, kujutas ainult ette suurt õlletegu ja veel suuremat õllejoomist, ojadena vahutavad ja kohisevad õllejoad pulma eel ja peale pulmi olid tema unistustes, kuivav kurk ja kuumad suvepäevad painavates hirmuunenägudes.

Sai siis Koerus ära käidud ja Kadrilt Soomest Austraalia maltoosa tellitud ja nii ta pihta hakkas. Jüri pani õlle käima ja hoidis teda nagu latsekest mitte liiga külmas ja mitte liiga soojas, ankur pealt käterätiga kaetud, käis tihti piilumas, kuidas pojuke kosub ja kas tollel ikka veel hing sees. Proovis teha nägu nagu tal süda ei valutaks, kui ilmad liiga kuumaks kippusid. Ehitas keldrisse uue trepi, sest Sven oli vana ja katkise kevadel välja lõhkunud, ja tassis ankru kõrvetava päikese eest maapakku, käis õhtuti temperatuuri piilumas ja vististi isegi õllesõnu lausumas, et ikka hüva märjuke saaks. Nii tore on teda jälgida, kui ta millessegi niisuguse õhinaga suhtub, ajas mullegi huvi peale!

Esimene sats tuli ema suureks pettumuseks nagu päris poeõlu, kibe ja üldse mitte tema maitsele. Aga Jürile maitses ülihea ja lubas ämma lohutuseks ka magusama laari teha. Sõbrad said ka ühel koosviibimisel osa, samuti vahvad Krissu ja Pets, kes müüriladumises kaasa aitasid, ema sõbrannad on siin kordamööda mekkimas käinud ja kiitnud, jagunud on nii ühele kui teisele.

Jüril isu järjest kasvas, nii tegemise kui mekkimise. Otsis Jõgevalt välja vanatädi Valve veininõu ja pani sinna sisse uue laari käima. Siis tellis päälinnast spetsiaalsed portselankorgid ja nende tarbeks pudelitele metallribad, kogus kokku uhke laari pudeleid. Pudelid valasime kastmisvanni likku, pesime ära ja leotasime sildid lahti, abis oli vennatütar Kärolin.

Oli tore-tore pühapäev, päike lõõskas, ragistasime magusaid herneid otse peenralt, Jüri tassis keldrist õlle välja, keerasime pudelikaeltele metallist ribasid, raputasime iga pudeli põhja pool teelusikatäit suhkrut, et õllele vurts sisse tuleks, vennanaine Heli ei suutnud ka kauem eemale hoida ja tuli ka appi. Nemad raputasid suhkrut, Jüri lasi voolikust igasuguste kummaliste füüsikaseaduste alusel õlle pudelisse, mina klammerdasin korgi kinni ja panin vastvillitud pudelid kasti.

Isegi mina, kes ma õlut ei armasta, limpsisin suhkruseid õllemärge näppe ja tõdesin, et väga hea sai! Nüüd nad laagerduvad ja ootavad pulmi, 39 pudelit (sest Jüril oli vaja üks ära proovida, et taas tõdeda, kui hea ikka sai). Ja kuna aega veel on ja naisteõlu ei vaja pikka kääritamist, veab vast ka Jüri ämmamammal ja väimees paneb tallegi märjukese käima.

Õnnest ja õllest joobunud Kärolin

Vann vaenlasele: lugu sellest, kuidas vanemate ja targemate õpetusi ning tähelepanekuid kõrva taha panna

Sel korral kui me ema, Mare ja Tobiga verandal kohvitasime ja hiljem meie valdusi inspekteerisime, käisime ka ühtlasi kasvuhoones. Külvasin sinna varakevadel tilli ja nüüd olid poisid juba nõnda pikaks sirgunud, et hakkasid tomateid ja kurke segama. Samal ajal kui ema Marele tillivarsi kitkus, kurtsin mina, et oleme hädas mustade sipelgatega, keda sel aastal on kasvuhoones lausa massiliselt. Marel oli nõuanne kohe varrukast võtta. Nõgeseleotis! Panin Marele paberkoti tillivihaga rattale lenksu otsa ja läksin rahulolevalt muheledes tuppa.

Paar päeva hiljem kitkusin suure sületäie nõgeseid ja kuigi mul oli plaan need oma metsluikedest vendadele särkideks kududa, panin nad hoopis terveks pikaks päevaks veega likku.Õhtul kastsin kogu sipelgahotelli korralikult imeleotisega üle. Loomakesed ei olnud rohkem häiritud kui muidu märjaks saades, kuid paari päeva möödudes avastasin, et basiilikute ümbrusest oli igasugune liikumine kadunud. Kurkide peenral neid siiski oli, kuid tunduvalt vähem kui varem. Varsti ootab neid järgmine valing. Valu punanahkadele!

tekst ja pilt: Signe

mullid: Jüri

Vana veranda, mu uus pelgupaik

Te ei kujuta ettegi! Ma istun päeval päikesest soojaks köetud verandal, joon kummeliteed ja kuulan mesimagusat Brian Hyland'i ja kohe varsti kaob päike maja taha, linnud laulavad, kärbsed sumisevad...Oh seda õnne!

Ja muidu poleks selles midagi erilist, kuid veel täna hommikul kössitas siin nurgas vana tugitool, mille najal tukkusid terve pere kummikud. Aknalaual ootasid rohima minekut mitu paari kindaid ja muud erilist nagu polnudki. Lihtsalt tuulekoda, ruum õuest esikusse ja sealt kööki.

Aga minul oli vaja toast üks jonniv potilill välja kupatada, väikeses lootuses et ehk võtab mõistuse pähe. Võidula Malle uhkustas nädala eest bussis teel Rakverest Maarjasse, kuidas tema oma kaktuse peale vihastas ja viimasele ust näitas. Ja võttis mõistuse pähe. Kaktus. Ja hakkas õitsema. Mina aga ei tahtnud ikka päris õue vaesekest visata vaid viisin verandale. Aga siis mõtlesin, et peseks veranda aknad enne ära. Ja siis viisin kummikud mujale. Ja tõstsin tugitooli välja. Ja otsustasin laua asemele tuua. Nii ta läks ja selle aja peale kui vennatütar Kärolin helistas ja ütles, et tuleb külla, olin mina juba hoos ja keelasin Kärolinil isa maja juurde lasta. See oli nimelt tema aiamööbel, mis nüüd meie verandamööbliks saama pidi. Kärolin mängis oma osa niivõrd hästi, et mu kulla vennaraas lükkas ta sõidu pealt autost välja, otse maja ette. Või vähemalt nii mulle tundus.

Saime valmis oma üllitise, pitsivahuse ja piduliku. Istusime laua taha, nuusutasime värskelt kokku pandud kimpu pojengidest, jasmiinioksast, naadi- ja murulauguõitest, sõime kooki (mida ema oli minu teadmata kavatsenud pakkuda oma õhtul külla tulevale sõbranjele) ja lõime kokku jõhvikamorsiklaase uue veranda terviseks.

Emale meeldis ka väga. Istusime kolmekesi verandal: ema, Mare ja mina. Jõime kohvi ja sõime poest ostetud biskviitkooki õuntega. Mare ajas kohvikannu ümber ja selle kaas kukkus suhkrutoosi ja meie koer ei tahtnud süüa Mare pakutud viinamarja. Vend Rainis tuli vahepeal Kärolinile järgi, aga kuna ta ei tahtnud prouadega samas seltskonnas kohvitada, läks ta kööki ja hea oli.

"Rainis, kas sa panid tähele, et ma kasutasin su aiamööblit verandal?" Krapsti oli ta püsti, aga siis tulid verandal kohvitavad prouad talle meelde ja istus tagasi.

"Lauda või?"

"Ei, lauda ja kolme tooli!"

Ja sinna see jutt jäigi. Võib-olla tuli talle meelde, et ta elab nüüd korteris ja ega tal pole ju ausalt öeldes selle aiamööbliga ka midagi mõistlikku ette võtta.

Siis läksime me neljakesi: ema, Mare, meie koer Tobi ja mina meie peenramaad, kasvuhoonet ja lillepeenraid takseerima. Samal ajal sai järelejäänud koogist osa loll triibuline kass, aga sellest viinamarjast, mille Tobi välja sülitas, ei hoolinud ka tema.

Kõik sai supertore. Mare õpetas, et kasvuhoones elutsevatest sipelgatest saab lahti nõgeseleotisega. Proovin ära. Vaat' kui põnev, saab korraga kahest nuhtlusest lahti! Tänutäheks andsime Marele sületäie tilli sealtsamast sipelgate kasvuhoonest.

Ma armastan meie verandat ja kõiki neid toredaid uniseid hommikusööke ja kohvitamisi ja õhtuseid raamatulugemisi koos teega! Kõike seda,mida ma siin korraldama hakkan! Hurraa!

Teeme teed!

Aiamaale otsustasime sel aastal aiamaad mitte teha. Tegelikult oleme juba aastaid enamuse köögivilja maja taga kartulipõllul kasvatanud ja aiamaal on pesitsenud till, sibul, hernes, maasikas. Kuid nüüd lõpuks saime aru, et seal on liiga palav ja tuulevaikne ning saak kipub kiduraks jääma.

Niisiis on sel kevadel kartulimaal meetreid ja meetreid ja meetreid porgandit, sibulat, kaalikat, peeti, herneid ja kõike muud head, ning tasapisi olen hakanud vanu aiamaa peenraid tasandama ja muruga katma. Otsustasime, et kasvuhoone lähedusse külvame lehtsalatit, tilli ja muud hädapärast, mida koos sületäie tomatite, kurkide ja peotäie basiiliku kõrvale haarata. Ning peenarde valduses olevale maale istutame marjapõõsaid ja viljapuid.

Nagu ma juba korduvalt olen maininud, on sel kevadel mu peas tuhandeid plaane, mida kodus ette võtta ja ära teha. Nii on üks mu plaanidest ka korraliku jalgraja ehitamine väravast ukseni ning samuti laiem tee garaažini. Kuid harjutada on ka vaja. Siis me mõtlesimegi, et teeks ühe väikese teejupi kasvuhooneni.

Ja keda muud mul appi võtta kui Jüri. Ootasin kannatlikult ära, millal väikevend Sven Tartusse sõidab ( sest isa ütles alati, et lollile ei tohi poolikut tööd näidata, ammugi siis poolikut teed) ja Jüri Saksamaalt tagasi on ( sest tema on see loll, kes pea alati mu ideedega lennukalt kaasa tuleb ja omapoolseid soovitusi jagab!). Lollid siis kõige paremas mõttes:) Ja kogu ehitusprotsessi käigus keelasime emal kasvuhoone lähedusse tulla (vt selgitust sveni kohta)

Asusime kaevama. Läks jälle ludinal. Kaevasime kogu kasvuhoone esise ära ja ajasime kaarekujulise tee sisse nii 30cm sügavuselt. Ja nagu ma lubasin, enne seda istusin joonistusploki ja musta tindipliiatsiga õuemurule ja joonistasin kogu plaani maha. Signe tubli! Üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Jüri muidugi küsis, kas mul on kõik asjad alati kaarega. On küll!

Umbrohuga kaklemise vältimiseks oli vaja miskit pinnase katteks. Kuna teetegemise plaanid kargasid pähe seesama hommik, pühapäeval, siis polnud muud varianti kui lüüa käärid sisse paarile hiiglaslikule suhkrukotile, mida me kartulipaneku ja -võtu ajal kasutame (rahu, Sven, ainult rahu, meil on neid veel TERVE virn!) Arvan, et ajavad asja päris hästi ära, tugev ja korralik materjal. Selle peale kandsime käruga kiviklibu, üsna paksu kihi, ja kõige peale paekivi. Oi, kuidas mulle paekivi meeldib! Ja Jüri osutus erikujuliste kivide mosaiiki ladumises lausa meistriks, nii et kui ma tema tehtud osa nägin, kiskusin salaja oma osa lahti ja ladusin uuesti..

Aga eelmisel päeval, kui naabri-Anti kartulit pani ja minu vennatütar Kärolin muru niitis, tegi ema terve plaaditäie rabarberikooki, millest me kaks hiiglaslikku tükki Antile ja tema pojale viisime. Paar tundi hiljem tuli naabripoiss meile, kast süles, kasti sees mesimuraka taimed! Murakad istutasime samuti meie vastkaevatud peenrale. Jään põnevusega ootama!

Päevast jäi puudu ja tee algab eikuskilt, kuid jätkame seda peagi. Istusime hoopis kolmekesi õues, sussutasime spagetisalati kõrvale viinerit ning proovisime välismaa juustu ja siidrit. Näitasime lõpuks emale ka. Meeldis.

Algus

Oma nördimuseks pean ütlema, et uut kasvuhoonet me sel aastal ei saa. Ajanappus ja rahaline seis ei tundu mu võrratut plaani soosivat. Kuid Sven puhus vanale kilemajale uue elu sisse ja olen üsna rahul. Soojade mälestuste vastu ei saa! Ma ei käinud veel kooliski, kui ärkasin ühel suvehommikul üles ja paterdasin paljajalu pikas heledas öösärgis üle õue isa otsima. Seal ta oli, vana puukuuri taga ja ehitas onu Reinuga kasvuhoone karkassi. Kui ma sellest nüüd emale rääkisin, oli ta kindel, et kasvuhoone ehituse juures oli Pärnasalu Kalju ja onu Reinuga sai hoopis piimapukki ja garaaži ehitatud, aga mina ei jäta jonni. Vähemalt seda sooja hommikut, öösärki, paljaid varbaid ja isa väidetava onu Reinuga ehitamas mäletan.

Kasvuhoone kaevamine, mille otsustasime ruttu enne kile kinnitamist ära teha, läks ludinal. Edasi oli vaja suure lume all paindunud sirelid korda teha. Jüri mässas suurte tüvede kallal saega, mina olin sõber oksatangidega ja suutsin ka nii mõndagi ära teha. Sirelipõõsad said kõik jutti korda ja siis hakkas mu silma riivama nende kõrval olev hekk. Või pigem see, mis kunagi oli hekk. Ema oli aastaid tagasi istutanud mingisugusesse loogilisse süsteemi valget sirelit ja roosat kibuvitsa, kuid sirel oli muidugi suureks kasvanud ja kibuvitsal valguse ära varjanud. Haarasin kohe julmalt oksatangid ja hakkasin harvendustööd tegema. Selge oli see, et hekki poleks temast enam teha saanud, nii lõikasingi sirelipõõsad puudeks ja kibuvitsa sootuks välja, sest enamus neist olid kuivanud. Mõned noored taimed jäid siiski alles, loodetavasti hakkavad suvel ka õitsema.

Meie polnud sel nädalavahetusel ainukesed, keda kevadiselt päikeseline ilm välja meelitas. Oma viljapõllul nõidusid vanast tuulekummutatud remmelgast kummalise vaimolevuse välja naabertalu isa-poega.

Ja oi seda toredat oksavedu meil pärast! Saame sel aastal valla jaanitule siin korraldada, olge mureta! Ja kui see tuli juba kord tehtud, siis selle oksahunniku asemele (alumisel pildil kõige okslikum ehk vasakul ülal) kerkib minu unistuste kasvuhoone tomatite, paprikate, kurkide, ürtide ning pisikese ümmarguse lauakese ja paari tooliga, veinipudeli ja -pokaalidega, natuke õdusat valgust ja pehmed pleedid toolileenil ning öötuul pajuokstes...Nii saab see olema, sest ma tean täpselt, milline!

Rääkides kõikidest plaanidest maja ümbrusega, siis neid sigines selle pühapäevaga kohe eriti palju. Ootan nüüd ilusat sooja ilma, et paberi ja pliiatsiga aeda minna ja need plaanid maha joonistada. Nii et, kallid kursaõed, minust võib veel erialaselt asja saada! Üllatav eks?!